Mängutuba on muuseumi teisel korrusel. Ärkliruumi loodud mängutuba on kena mõnusa laudpõrandaga ruum, mida ilmestavad laetalad. Seal on nukumajad, mängulaevad, terve ülemise korruse täis kostüüme ja laud ruumi tagaosas nikerdamise ja kunsti jaoks, mille üle valvab peen prillidega daam, sirgete punaste juuste ja põllega; kelle näoilme ei lase kahelda, kas seal koerusi tolereeritakse või mitte. /---/
„Valgus on hea. Vaadake, kui palju siin aknaid on,” viipasin ma. Neid oli tõesti mitu ja mitmes seinas, ning nad valasid ruumi säärast valget valgust, nagu võiks kohata mõne Itaalia katedraali taevalikus kojas. Tartu on ju muidu pigem madal linn, kus enamik hooneid pole üle nelja korruse kõrged, kuid sellegipoolest summutasid kirikud ja teatrid ja ülikooli hooned selle vähesegi päiksevalguse pimedal aja aasta lõpus. Sellisel ajal oli hea nipp minna kuhugi neist hoonetest kõrgemale, et saaks kinni püüda iga viimasegi mõnusa kollase kiire selle lühikese aja jooksul, mil nad end ilmutasid. Muist päevi oli taevas hall nii ehk naa, nii et ka see nipp oli kasutu. Samas oli ka neid külmi päevi, kus pilved hajusid, ja siis sai selles kuldses luksusvalguses vähemalt neli head tundi kümmelda, kui teadsid, kuhu minna neid tunde veetma. /---/
Asi oli selles teraapilises valguses, mis silitas kõigi kuklaid nagu mõnus soe pai. See koht oli eriline ja igaüks, kes sellel laiuskraadil veetnud mõne talve, saab sellest imehästi aru. See on üks neid harukordseid hooneid Tartu linnas, mille ümber on tühi plats ja piisavalt avar tänav, miski ei takista päikest akende ligi pääsemast. Valgust oli nii palju, et võis tunda ennast nagu laeva tekil. Isegi kõige pimedamal ajal on selles mängutoas natuke valgust. Nii head valgust.
Asukoht teoses
lk 178–183
