Peet Vallak. Tartu ülikool, millest...

Tartu Ülikool, millest kahtlemata on novellis juttu, andis noortele inimestele kõrgemat haridust eeskätt küll elukutse huvides, kuid sealjuures väga suurel määral ka inimese tõstmiseks kõrgemale hariduslikule ning kultuurilisele tasemele. Üliõpilane võis õppida, mida ta tahtis ja kuidas ta tahtis, õppimise käigus teda ei juhitud igal sammul ega kontrollitud. Ülikool andis edasiminekuks võimalused, ei vedanud aga kättpidi edasi. Üliõpilane pidi täitma ainult mõned tingimused, muuseas maksma õppemaksu.

Vaba ning suurte võimalustega hariduskolle tõmbas noori, otse ahvatles ja lummas. Vähegi andeka noore esimene edasimineku mõte oli – ülikooli kaudu edasi. Olgu kas või paar aastat, aga ikkagi käin ka ülikoolis. Kui rahakott enam ei luba, võtan ameti.

Nii siis tuligi. Et paljud astusid ülikooli ebamääraste soovidega ning puudulike majanduslike eeldustega. Paljud astusid ülikooli, kuid nendest suur hulk ülikooli ei lõpetanud. Ülikool produtseeris paratamatult ka poolharitlasi ning ulaharitlasi.

Pooliku ülikooliskäimisega ameti võtmine, mida enne loodeti saada, ei olnud sugugi nii hõlpus, kui aeg kätte jõudis. See oli väga komplitseeritud küsimus. Muide, noor inimene oli ise palju nõudlikumaks kasvanud, palju kriitilisemaks, palju teravamini tajus ning analüüsis vastuolusid, mis seejuures tekkisid. Noor, kes oli sunnitud majanduslikel põhjustel ülikoolist lahkuma, oli täis rahulolematust, täis protesti. Tema kritiseeris riiki ja riigikorda, ühiskonda ja ühiskondlikku korda. Oma kitsikuse ja haavunud oleku tõttu sai temast väike riigivastane. Kui nüüd veel midagi tagant tõukas või eest vedas, sai temast riigikukutajate kannupoiss. Vähemalt oma sõnadega pommitasid nad agaralt ühiskondlikku ja riigikorda.

Sääraseid isikuid oli mitte üksikuid, vaid neid oli palju. Väljapaistvate näidetena võiks osutada luuletaja August Allele, kes õppis juurat, ja Max Laossonile, kes 1941. a. sai Tartus kommunistlikuks juhiks ja hiljem mängis avalikus elus oma sapise sõnaga küllalt suurt osa.

Teosest
lk 192-193