Peet Vallak. A. Vardi kirjeldab üht...

A.Vardi kirjeldab üht juhtumit noist aegadest, mil Peeter Pedajas oli lõplikult Peet Vallakuks saamas.
„Mäletan kevadet 1922. aastal. Kool asus siis Kalamehe tänaval. Seljataga oli pingutav talvine õppetöö. Väljas ujutasid rentslid viimaseid lumekoorikuid. Aknast kallas hele päike avarasse koolisaali pimestavat valgust. Saalis aga käis kibekiire töö. Seal kopsisid vasarad ja krabises paber – eel seisis kevadnäitus, õpilased ruputasid töid seintele.
Kõrval aga, õpetajate toas, käis vali jutt, nagu tehti õppetöö vaheajal: õpetajaid külastasid teised kunstnikud ja kirjanikud.
Meil Peeter Pedajasega oli kahe peale käsil sein otse vastu õpetajate tuba. Keset meie tööhoogu avanes korraga uks ja saali astus väärikalt August Alle. Vaatas vähe aega otsides ringi, silmas siis parajasti seina takseerivat Pedajast, astus tema juurde ja küsis: „Kas teie olete see Peeter Pedajas, kes kirjutab novelle?“ Pedajas kohmetus silmnähtavalt, vastas midagi. Nad vahetasid veel paar sõna ja läksid siis õpetajate tuppa – Alle ees ja Pedajas järel.
Kui Pedajas sealt mõne aja pärast välja tuli, oli ta pisut ärritatud, aga ühtlasi rõõmsalt elevil. Ei lausunud kellelegi sõnagi, vaid jätkas vaikselt ja tõsiselt tööd. Nüüd aga teadsime, et meie keskel on kirjanik. Lugupidamine temast õpilaste silmis kasvas nagu veelgi enam.
„Pallasest“ eemale jäi ta just pärast seda kirjeldatud kevadist õpilastööde näitust. Sügisel alustas kool õppetööd uutes ruumides ja seal teda enam ei olnud. Kuigi ta enam ei võtnud osa õpinguist, jäi talle kunstiharrastus surmani.
Minu arvates kujuneski tal mainitud kevadnäitus „jüripäevaks“ - kolimiseks ühelt alalt teisele.“
Teosest
lk. 80-81