Murduvas maailmas. Spordiks ei saanud...

Spordiks ei saanud muidugi nimetada purjetamist Emajõel. Oli vana komme, et üliõpilased klappisid vahepeal raha ja viisid neiud jõele sõitma. Peaaegu alati oli purjekaid saadaval, noh, mõnikord tuli ka oodata ja siis võis seni ju jalutada ja naljaviluks lobiseda. Kui aga olid kord purjekal, siis polnud enam mingit muret – roolimees hoolitses liikumise eest, ristles ühest äärest teise, lasi vahepeal mõnest upsakast süstast mööda ja ise muudkui vaatasid, ajasid mõne sõna juttu, sulistasid käega vees. Kallutas tuulehoog purjekat küljele ja vaht tekkis sõidujoonele, siis oli tütarlaste asi kiljuda ja asja huvitavaks teha. Paar tundi Emajõel sõita, see oli veel taskut mööda ja päikselise ilmaga alati veetlev. Ei, purjekal sõitmine polnud meie jaoks sport, see oli ajaviide, meelelahutus.

Iseasi oli süst. Süstasõit oli odav, ikka oli neid saada ja peamiselt läksidki selleks jõele, et veidi lihaseid sirutada. Muidugi oli ka süstasõit meelelahutus. Kui meeleolu vedas tüdinuks või isegi raskeks (juhtus ka seda!), võtsid süsta ja tõmbasid paraja pingutusega kena Kvissentalini välja, keha läks soojaks, maismaa mõtted kadusid peast või paistsid ainult siluettidena silmapiiril, tekkisid uued, rahulikumad ja optimistlikumad mõtted või vaatasid lihtsalt ringi ja nautisid taevast, tuult ja vett. Nii hakkasidki pärivoolu tagasi tulema, sõudsid mõne mõlatäie ja lasid jälle süstal endal liikuda linna poole. Silm oli rahul Tähtvere pargi puudega, õllevabriku siluetiga, surnuaedade rohelisega ja majade laikudega, mis järjest laienesid linna poole. Kui siis vool sind toonud juba üpris linna lähedale, panid jälle käelihased tööle, arendasid kiirust, rehkendasid suunda, et mitte mõnele purjekale või mootorpaadile ette ei jääks, ja jõudsid rahulikult ja veidi väsinultki tagasi sadamasse. Jah, süstasõit oli juba sport ja seda juhtus peaaegu igal nädalal.

Vahepeal läksime kolme-neljakesi ka sõudepaadiga. Selle sõidu eesmärk oli harilikult sõudmine. Pingutasime, arendasime kiirust, puhkasime ja naljatasime pisut, aga tagasiteel ei jäädud loksuma.

Asukoht teoses
lk 87–88