Reede õhtul 15. III 1957 maeti ta oma kodus Tartus Koidula t. 8 kiriklikult, matused toimetas õpetaja Muru. Laupäeval 16. märtsil toodi Anna Haava põrm valges kirstus ülikooli aulasse ja rahvas võis hakata jumalaga jätma. Anna Haava lamas mõrsjakleidis, mis kattis ta kaela kuni lõuani. Jalas valged kingad. Hallidesse juustesse oli seatud kitsas mirdipärg. Puusärk asetati peaaegu aula keskele, all lai punakas põrandavaip (see oli muidugi ülikooli poolt), ümberringi mustad postamendid küünlajalgadega, rohelist ja lilli.
Juba kella 12 paiku ilmus häbelikke kooliõpilasi ja siis järgnes tööriides töölisi ja nii edasi ja nii edasi, et heita viimast korda pilku luuletajale, keda nad ihusilmaga ehk polnudki näinud. Rahvast käis palju. Pühapäeva hommikul oli otse murd.
Riiklikud matused algasid pühapäeval kell 14. Rahvast, delegatsioone ja pärgi palju. Ilusa kõne olevat pidanud punane luuletaja Paul Rummo. Aulas ma ei olnud.
Kella 15 paiku hakkas liikumine juba väljas. Ilmus puhkpillide orkester. Toodi välja pärjad, neid oli 45. Jah, enamik pärgade linte olid valged, kuid... oli ka punaseid. Riigiasutused ja komsomol panid oma pärjad ikka punaste lintidega, nii et Anna Haava südamesoov ei läinud täide. Mõne pärja olid kooliõpilased valmistanud kuuseokstest, lasknud trükkida ka valge lindi ja kandsid ise. See oli juba Anna Haava stiilis.
Leinarongkäik venis pikaks. Tee peal küll mõned kadusid ära, kuid mõned tulid ka juurde. Tänavate ääred olid palistatud tiheda rahvahulgaga kogu tee. Ja ilm oli kaunis: päike säras, taevas sinine-sinine, tuult ainult tervituseks, asfaldil oli sulavee loike. Lumi ümberringi valusalt valge, sest alles hiljuti oli sadanud. Emajõgi oli linna vahel lahti.
Rongikäik läks ülikooli eest üliõpilassöökla poole, sealt Rüütlisse, siis Suurele Turule, Emajõe äärt mööda turuhooneni ja sealt üle silla Maarja surnuaiale. Peetri kiriku kell lõi veerand viis, ainult ühe paugu. Kirikukell oleks ikka võinud Anna Haavat austada hingekella löömisega, mis sest, et võimumehed ei tahtnud.
/---/
Anna Haava haua ümbrus oli rahvast tungil, lähedale ei pääsenud. Koor laulis L. Koidula ja G. Ernesaksa liigutavat laulu „Mu isamaa on minu arm, kel südant annud ma“. Päike säras, taevas pilvitu, valge lumi kõikjal kohevalt ning õhukeselt, tuul liikus üle peade, kuid ei liigutanud raagus oksi. Läheduses oli valgeid kaski.
Kui kirst hauda lasti, laulis koor „Puhu tasa, tuulekene“. Esimesena viskas kirstule pühitsetud mulla Anna Haava eest peamine hoolitseja kadunud prof. Haldre abikaasa (mitte esimene abikaasa, punane Moonika).
Haual pidas kõne kirjanik Mart Raud, kes ei rääkinud halvasti, kuid ta tegi halvasti, et kandis punast salli...
Dissonantse ikka oli, kuid need polnud suured.
Asukoht teoses
lk 477–479
