Ligikaudu kolm päeva olid Soome üliõpilased Tartus ja arvatavasti nägid mõndagi huvitavat. Kuid kindel on, et paljut nad ka ei näinud. Nad nägid ikkagi peamiselt seda Potjomkini küla, mis nende külaskäigu ümber oli ehitatud. Selle eest hoolitses Tartu linnakomitee, Tartu linna täitevkomitee, komsomol, ülikool. Muidugi seda puhku ei ehitatud külalistele vaatamiseks kümnekordseid uhkeid maju ega organiseeritud tänavail üliõpilaste „spontaanseid“ rõõmuavaldusi. Kuid Potjomkini küla oli siiski: külalisi ümbritsesid komsomoliaktiiv, kes rääkis seda, mis tarvis, ja mitte seda, mis tegelikult ülikoolis ja Tartus on; hotellis, restoranis ja kauplustes, kuhu neid viidi, said nad osta kõike hindadega, mis partei heaks arvas, et soomlasi veenda nõukogude rahva odavas elus ja külluses, soomlased ei näinud neid hindu, mis tegelikult kehtisid.
Neil päevadel märgati rohkem kaupasid toiduainetepoodides ja turuhoones. Turuhoones rippus siga sea kõrval, kauplustes oli igal pool võid (külluse tunnus!).
Lõunasöögile viidi neid restoranisse „Volga“ (endine „Ateena“ söögisaal), mis 1956. a. oli Tartus kõige peenem restoran ja öeldi, et siin käivad tavaliselt söömas üliõpilased. Külalistele ulatati hinnakiri ja nad võisid valida lihatoitudest lõuna à 45 kop. ja veini à 1 rbl. pudel. Ka teised, kes olid läheduses, said tellida sama hinna eest. Pidi jääma mulje, et nii ongi. Kuid tõeline hind oli kümme korda kallim ja vein veelgi rohkem.
Asukoht teoses
lk 462
