Lõpuks takerdusingi ülikooli bürokraatide idiootsusse. Kahe otsustaja nimesid mäletan hästi, dekaan Eringson ja prorektor Püss. Ehkki mul oleks õppetöö alguseks kogu õppekavade vahe tõesti tasa tehtud, see oli augusti viimasel nädalal juba selge. Aga bürokraadid ehitasid paberseina ette, see on teatavasti läbi aegade kõvem kui kivi.
/---/
Tartust aga jäi jamast hoolimata meelde professor Paul Ariste vaimustumine mu ületulekuideest, ta viis mind Wernerissegi ja õpetas nõndanimetatud soome-ugri koorekohvi jooma. Oma seikluse tõttu sain ka käia koputamas õppejõudude koduustele. Vana kooli mees Richard Kleis oli üks neist. Õppimise aega oli äärmiselt vähe, seda enam jäi meelde, kuidas ma tegin Lalla Grossile ära ladina keele semestriarvestuse ainult nädalase tuupimise baasil.
Asukoht teoses
lk 117–118
