Salongi ei tekkinud. Salongiihalus jäi verre...

Salongiihalus jäi verre 1996. aastast, kui Tartus ennemuiste salongi tehti. Meie selles vana Tartu salongi riismetele ehitatud kohas ei käinudki. /---/ Salongi me ei tundnud, olime sellest kuulnud ja lugenud. /---/

Olin seda saksikuks pidanud – muidugi oli Tartus salong ennemalt irooniline väljend, varjamaks tegevuse metsikut, pöörast, amoraalset sisu. /---/
Verner tahtis ligi meelitada kultuuritõusikuid, aimates, et peatselt oleneb neist raha jagamine ja sellest ilmajäämine, raamatute avaldamine ja seltsielu magusamad hetked. Verner tahtis millegi Tartule omase, lausa arhetüüpsega ilma vaevata sulanduda Tartu kultuuri vereringesse, oletades mitte just ekslikult, et kultuurikiibitsejatest Tartus puudust ei ole. /---/

Ettekannete lõppedes ei tahtnud inimesed laiali minna – salongivajadus oli suur. Nad kogunesid salgakestesse ja arendasid mõttevahetusi. Populaarne joomakoht „Zavood” asus Verneri maja lähedal ja aegamööda hakkas rahvas sinna minema.
Teosest
lk 94–95