Paremad päevad on möödas. Tundsin, nagu vaataksin...

Tundsin, nagu vaataksin Raekoja platsi iseenda praeguste silmadega. Platsi nurgal oli ajalehekiosk ning selle keskel suudleva tudengipaari asemel kivihunnikukujuline madala piirdega tagasihoidlik purkkaev. /---/

Olin otsustanud Tartusse minna nii või teisiti, kas nädala või kuu pärast – tundsin Tallinnas valusalt iga kaotatud hetke, tajusin pinget, milles kujustus keegi mees, ilmumas Raekoja platsile, et minna tööle või näituseavamisele viltusesse majja, hoiupanka elektriarvet maksma või kaduda kangialusesse, et minna kodust lõunat sööma Poe tänava mõnusasse keldribaari. Baari ukse vahelt immitses hakk-kotleti ja keedukartulite lõhna, atmosfäär oli täis märke mehe peatsest kohalolust ja kusagil silmapiiril terendas totaalne pingelahendus kohe, kui ta nähtavale ilmub.

Teosest
lk 169–170