Kaos Ülejõel. 2011. aasta suvel...

2011. aasta suvel tabasid Tartut suured tulekahjud – umbes nagu 18. sajandil, kui kesklinnast ei jäänud midagi järele. Eriti said tookord kannatada Treffneri kooli ümbritsevad kvartalid. Võib-olla sellepärast ma Rüütli tänava kõrtsides ei käi. /---/

Getoks on muutunud linna see osa, mis jääb jõe paremale kaldale. Vasakkalda Tartuga pole juhtunud veel midagi halba. Linna keskpunkt on nihkunud Ülejõele. Seal on Peetri kirik Narva mäel, mille järgi andsin varjunime oma armsamale. /---/

Tartu Ülejõel liigub mõte kõige kaduvusele. Ehitusjärgus hoonete kõrval on rahulikud ammu värvimata 20. sajandi alguse majad, pumbakaevud kõnniteel, rämpsu täis sisehoovid, pappkastidest ehitatud kuurid või majad.

Kiviviske kaugusel moodsas kogukonnakeskuses arutatakse 21. sajandi probleeme, viljeldakse ennast uue ajastu aristokraatideks pidades getot, skvotterid ja hipsterid ulatavad üksteisele sõbralikult käe, vaikust ja rahu pole, kõik teavad kõigist kõike ja kui ei tea, püüavad muuta seadusi, et teada saada, kas siin elab sissekirjutuseta inimesi, kas nad ei peaks mujale minema. Vene aeg saab tagasi toodud, et ta sõbralikult kõrvuti elaks koos perekonna, eraomanduse ja etnofuturismiga.

Kahjutuli algas Ülejõel. Nägin põlemas maja Pika tänava alguses ning kõrvalasuvat mahajäetud tööstushoonet. Paksu suitsu tuli. Puiestee tänava kohalt. Kogu taevas oli määritud tahmakarvaliseks. /---/

Kätte jõudis õhtu, rahvas kogunes akendele ja jälgis linna haaranud kaost, õhk ragises elektrist ja kui Vanemuise tänavalt alla linna pöörasin, hakkaski sadama.
Teosest
lk 158–159