Üle Emajõe

Vahilt siia surnuaia taha
tulime, kui Tartu murdus pooleks.
Kraavipervel laskusime maha –
maa siitsaadik oli meie hooleks.

Rasked padruneist meil olid taskud.
Tähtverest ju kostis võõraid karjeid.
– Kannatust! Ei ühtki huupilasku!
õpetas meid seltsimees Zagarjev.

... Üle Emajõe näen suvist linna,
aedu, katuseid ja Toome haljust;
piki püssirauda vaatan sinna
alla kaldateele, kus nii paljust

avarast ja kaunist mõeldes-tundes,
õnnepäevadele minnes vastu
uue kevade me õhtutunde
olime nii tihti aoni astund.

Kodu jääb siit pargipuude varju,
pole näha oma aia radu.
Eile saime esimesi marju,
mida kastis kord see kevadsadu.

– Valmis olla! ... Mälestuste kilda
mõte sihikult ei uita tohi.
Jõel ei ole enam ühtki silda,
vaikust murrab mürsulennu kohin.

Tuleragin. Plahvatuste kajad.
Mõrkjast suitsust öö kui pilve kisub.
Hingetumaks põgenenud majad
järjest põlevad kui tühi risu.

Kehast soojeneb su muldne ase,
silmad rasked pikast unevõlast.
Aga püss, kui uttu vaenlast lased,
ärkvemale raputab su õlast.

Hommik lennukiga... Aga tiivul
kannab see ju roimarite risti!
Pea me tulest selle luuretiirud
kõrvale ja kõrgemale kisti.

Meie esimesest kogupaugust
lennukile oli lahing aland;
teispool jõge kraavist, saviaugust
õelalt järgnes valangule valang.

Taamalt kuulikiunu, mürske, miine
heitsid kahurid ja püssid kooris,
kui veel jõele hargnend tuleliine
valkjas-jahe uduvine looris.

Tartu põleb. Ole valmis, Tallinn!
Võitlus uus, kuid vaenlased on samad...
Ja sa tunned, kuis sust endast kallim
on see sülem maad, kus tules lamad.