Äike Supilinnas

On armas agul sirelitesinas
ja teedel kuhjub õunapuudelund.
Soe valgus neeldub pilve hallis tinas,
on loodus järsku tumm ja ehmatund.

Ka õhk näib pingsalt kinni hoidvat hinge,
on iga lillelible pilgus õõv...
Siis tupruv tuuleiil lööb pooleks pinge
ja kirdetaevast joonib ergav lõõm.

Hetk vaikust, mille järel tümin täidab taeva,
nartsissid palves kummardavad päid
ja kastan oigab, täis artriidivaeva
on tema tüvi. Vihmasabin käib

ning tipib asfaldile trükimusta
kui hullund sekretäri virtuoosne mäng.
Tuul näpib lahtist akent, katsub majaust ja
proovib, kuidas tundub naadisäng.

Noor vaher akna taga viipab lehesilti,
meelt heites, nõtke vits on vildakil.
Sest traagikast üks välk teeb jälle pilti,
mis ilmub vihma hallil fotopaberil.

Teosest