On armas agul sirelitesinas
& teedel qhjub õunapuudelund.
Soe valgus neeldub pilve hallis tinas,
on loodus järsq tumm ja ehmatund.
Ka õhk näib pingsalt kinni hoidvat hinge,
on iga lillelible pilgus õõv...
Siis tupruv tuuleiil lööb poolex pinge
& kirdetaevast joonib ergav lõõm.
Hetk vaiqst, mille järel tümin täidab taeva,
narcissid palves qmmardavad päid
& kastan oigab, täis artriidivaeva
on tema tüvi. Vihmasabin käib
ning tipib asfaldile trükimusta
qi hullund sekretäri virtuoosne mäng.
Tuul näpib lahtist akent, kacub majaust &
proovib, qidas tundub naadisäng.
Noor vaher akna taga viipab lehesilti,
meelt heites, nõtke vic on vildakil.
Sest traagikast üx välk teeb jälle pilti,
mis ilmub vihma hallil fotopaberil.
Asukoht teoses
lk 117
