On vastu õhtutaeva sulavaske
löönd õhetama kõik need valged majad,
kuid pargis juba hämarduvad rajad
ja peagi papliks pidada võib kaske.
Mu südamel on miski hell ja raske
ja minus helisevad kauged kajad...
Ah, kaunid kõigi võimaluste ajad,
mind veel kord hetkeks oma ringi laske!
Kuid luhal juba udu langeb maha
ja niiske tuul mul pühib kuuma palet.
Oo, jaa! Ma näinud olen lava taha
ja ausas paatoseski leidnud valet,
kuid tean, et minu ees veel küpseid rõõme
on palju-palju pisikesi sõõme.
Asukoht teoses
lk 44
