Välja ja sisse

Üksikuid suuri vihmapiisku
kukub mu jalgade ette
sügisest tiine suvi
nutab hiidpisaraid

kumba kätt on väljapääs
kurbade kasside linnast
küsib rohesilmine tüdruk
harutades lugusid
oma kollasest kleidist

püüan ühe neist kinni
ettevaatlikult astun sellega
alla Emajõe poole
hoia kolm korda vasakule
taipan veel hüüda
üle parema õla
turuhoone ees üle tänava minnes
olengi ühtäkki uues jutus
kus mind ootavad ees
kellegi ammututtavad mõtted
Teosest