Võidukevad

Käib üle varemete kevadtuul,
vihm loputab me linnalt maha tolmu.
Kui palju võite sellel ainsal kuul!
Kui palju vabaks saand, kes orjad olnud!
Ei Punaväge pidurda ta teel
nüüd ükski raudne tõke, mis veel eel.

Siin Peipsi poole kihutavad veed.
Vaht keerleb – rada rahutu ja valus.
Voog silla rusudel kui katlas keeb...
„Nüüd varsti vaenlane meilt armu palub...“
Nii ühte mõtet kõikjal hellitlen,
üht võitu suurt, mis pärjab rahva teed.

Kui sõber, väsind oled, otsi mind! –
ma tunnen endas ülekeevat jõudu.
On, nagu õitseks kõnniteede pind
ja jõgi uhuks ära surmaõudu.
On võidukevad üle maade see,
mis tuleb... pühib jäised tõkked eest!