Valgete tormide kevad

Kõnnin Tartus
Tuiskab täiega
Mind täidab esimese lume sulamatu saladus
Tahan tema keeriste vankrile astuda
Sest kui mina ise pole turbulents
siis lume ülbelt trampivad trepid
suisa sülitavad oma mässu mulle näkku

Kõnnin Tartus
Lumi on näos
Ilmselt naissoost
Irvitab mu üle
Ta on ilus ja soe ja
oh kui ahvatlev
Ma hüppan selle naise
tantsutõlda ja tõttan kaasa

Täna looduse stiihia vabastab
Vabastab novembris saabuv hangede õitseng
Valgete tormide kevad
Siis kui sees praksub jää mu järvel
Äkktalv mu edasiliikumise kevades
Siis kui sügist sai liiga vähe
Pärast liiga lihalikku kevadet
Teosest