Udus

Must mehikene torni tippu ronib,
ta õlal plaksub raske vettind lipp.
Üks vile undab. Keegi haige sonib
ja uste taga tõmbab kella gripp.
Ma seisan sillal. Kuurid. Kaubakastid.
Praam. Lodjad. Luugid. Ripnev kõrkjamatt.
Aur mähib hääletusse märjad mastid
kui rõske vatt.
Ma mõtlen sinust. Vette tilgub vaiku.
Kesk õlist voogu kalur noota veab.
Kas tunned veel mu huulte moonimaiku?
Kes teab?
Vist kulus kõigest väga palju aega.
Vihm. Tühjus. Udu. Hajuv kaldavall.
Tuhm jõgi sulab ühte taevalaega,
ma seisan sillal ülestõstet kraega,
mu pää on hall.