Tärkab

Lõoke toob lõunasooja, temagi siin,
laksutab vint nii, et tööpäeva meeltest viib.
Näe, naabrid koristavad oma basseini,
vastasmaja „balkonil” juuakse juba veini...
Avasin minagi rõduhooaja,
lillevanikut on just kasvama vaja
Juba oligi päikese käes 33°
päeval võib siin avada „välilaagri”.
Tehakse peenraid, krookused õitsevad,
riisutakse ja risuhunnikud suitsevad...
see on väga vahva kevade lõhn!
Tärkavaist eevadest on rammis õhk!
Mis veel Ihastest ja Ropkast rääkida,
seal rahvas on urvi, et mullaseks määrida.
Me töökas rahvas, kas on vaja või pole,
tema lihtsalt oma soovib, eks puhtam ole!
Ta ei oska maja ees pingil istuda,
tal on kindlasti vaja mulda litsuda.
Hullem, me rahval, kui midagi teha pole,
seda ei kannata eestlane välja, kas pole!
Nii me ise ja kogu loodus tärkab,
seda muu maailm Lääneski märkand,
ehk saavad pihta, enne kui ütleb raal –
s i i n  on tegusate inimeste potentsiaal!

Teosest