Sel päeval mõttelaineid triivin ma,
toob kevadhõngus vabaduse hinge,
siin oma noorust kokku liimin ma,
kui Toomemäel teen õhulisi ringe.
Siin tallat’ jälgi kokku kriibin ma,
neist leian taas meid tookord valland pinge,
ja olen järsku üle piiri ma,
seal, kus kord vaim meil oli vapralt vinge.
Kurbrõkkav õiglusihast kantud viis
siis ümber tudengite laua kajas,
umbõhust tookord välja viis ta siis,
jäi suluelus saatjaks pikas ajas.
Ka nüüd, mil möödas ümbersünnikriis,
kuid samu laule ikka veel on vaja.
Asukoht teoses
lk 67
