Tiigi tänaval

Seal Tiigi tänaval üks lehekuu
mind saatma jäi kui nägemus või ime.
Liiv lendas õhus. Lõikas läbi luu
tuul pühkiv asfaltõue, külm ja kime,

kus väike üksildane õunapuu
nii valgelt õitses. Peatusin kui pime,
kel põsel päikselaik. Ei läbi muu
mu enda elugi. Vaev, mille nime

ei tea, ei päri. Sellel maisel retkel
me ihu õitseb etteantud hetkel.
Üsk avanev ei tea, kas pöördub tuul

või lendab mesilind. Nii nupp sel puul
peab õieks puhkema, mis kuluks kuhtub
öökülma käes, kus liigne lootus luhtub.
Teosest