Sa neetud plaralarakas, sa vana vastik harakas,
sa elad Tartu turul, ei mingit maksu maksa,
sööd müüja tagant küpsiseid ja nokid puruks kapsa.
Mu selja taga passid sa kogu turu aja
ja varastad ka seda, mida sa ei vaja.
Ma siiralt lootsin, et sa kukud õhuauku,
kui ostsin õhupalli, täis puhusin ja tegin pauku.
Kui sente, maasikaid sa varastasid hulgi,
ma harjavarrega sul rehitsesin sabasulgi.
Kui ümber ajasid mu kohvi, varastasid moonisaia,
pühas vihas lippidest ma puhtaks tegin aia.
Et minu arvamus ei sulle miskit korda lähe,
sain aru siis, kui sittusid mu blondi pähe.
Nüüd istun plate peal, pean maksma trahvi,
ära parandama aia,
kui sina letil lobised, sööd sooja moonisaia.
(Pühendatud konkreetsele varesele, kes päevast-päeva oma
jultumusega mu närve sõi kui ma kevadel Tartu turul lilletaimi
müüsin)
Asukoht teoses
