Muld armastab mälestust matta
ja teda muruga katta:
„Ei olnud, ei olnud, ei olnud!”
Vaim aga otsib ja trotsib,
ka sada aastate takka
veel kalmusid kaevab lahti
ja kindlaks tegema hakkab:
„Siin oli, siin elas, siin oli…”
Käid rohtunud kraavi pervel,
mis pajupuhmaisse kasvand.
Siin oli… Siin maha lasti…
kaksteist tuhat antifašisti…
Terve põlvkond su kaasaegseid vendi.
See juhtus su eluajal!
Näe, silmapiir tõmbub halliks.
Pea meeles, mu sõber, pea meeles
sa nende mälestust kallist.
Nüüd tõrjugem unustustonti
ja muru, mis matta meid proovib!
Ning tahugem monumenti.
Nüüd raiugem kivisse kindlalt:
kõik tuleva päeva ended
ning mälestused ja soovid!
Asukoht teoses
lk 88
