Tartu motiive

Kui vaatan aknast, kuidas tänavate kive
nii nagu ikka lakub tuule nilpsav keel
või ulub sügisene sadu külm ning rive,
siis jälle tunnen: tõeluses mul kinni meel.

Mind liikumisekihk viib alla Väike-Kaarest,
kus vaikne nii, et häirib mõni kauge hõik,
ja juba puiesteel, kus möödun armund paarest,
ma loen, et täna linnas uhiuus on kõik.

Mu'st mööduv autobuss on rohkem tulvil sõitjaid,
ja kioskite juures saalib aina sumb.
"Ei sõjast sellest tule võidetuid, ei võitjaid,
ja lõpuks tähtsusetu seegi, algas kumb."

Ja edasi ma kuulen seletusi Britist,
ja sõjatehinguist, küll mitte tasuvaist, -
maailma valitsevast kapitalist, City'st,
mis nagu ämblik mahlu imeb asumaist.

Ma vaatan korra näkku kortsulisse, morni,
ja tundub: kaduv on kõik maine hiilgus, au.
Kuid juba Paulus kergitab mu ette torni
ning usku meenutab, mis nõrga troost ja sau.

Sealsamas komberdabki kerjus kepi najal,
ja usk mu'st lendab nagu tuulest kantud leht.
Käib teisal töö - näen tõusvat müüre hiigelmajal
ning siis ma tajun: kõik, mis elab, see on eht.

Ja linn see elab ruttavat ning töökat elu,
on paiste näiline ta vaimne paigalseis.
Mis üha uhiuut ning uljast mõtiskelu
neis katuskambreiski ja töölisaguleis!

Siin tungleb sama vaim, mis tungleb kõigis paigus
see iidselt inimlik, loov, otsiv rahutus,
kui rahvad vallutand on sõjauim kui haigus,
jääb see veel liikvele kui ainus lahutus.

Ta ajel sageli muud kõike ülbelt trotsin, -
ööd pikad jalutan kui unes hommikuks,
taas teatrisaalist, kinost üllast toitu otsin,
ja vahest kisub mind ka mõni klubiuks.

Kui nooruk võlutud ma olen vanast Tartust
veel hilissügisel, kui on ta saasta täis,
ja üha rohkem hingest tõelikkuse-kartust
ta tänavail, lokaales hõõrub peetud käis.
Teosest