Tartu

Sa armas mu pilgule, Emajõelinn,
kui suvine rohelus kaunistab sind,

kui raamatukogule, vaikne ja tark,
on kuumuses pakkumas jahedust park,

või tunnil, mil lainetes kiirgavat kuud,
näib, kadedalt minuga jagavad puud.

Neist mäletab mõnigi vaher ja tamm,
kuis puudutas kõnniteed Kreutzwaldi samm,

kuis Puškini saatusest, pilkudes piin,
Žukovski, Jazõkov kord rääkisid siin.

Jääd armsaks mu pilgule, Emajõelinn,
kui hõbedas sädeleb Toomemäe rind,

kui rüblikut orgu viib vuhisev kelk
ja tudengi silmis on mõtisklev helk.

Sel ajal ma raagunud puiega mäelt
veel selgemalt tõtlevaid tänavaid näen,

näen silda, mis vaatleb end noorena jääl
ja sambaid, mis korstnaile hõljuma jäänd.

Nii kodune, nähtud ja tuttav on see,
kui polekski pikk olnud selleni tee...

Veel kaugeltki valmis ei ole mu linn.
Veel lahinguhaavadest räägib ta pind,

kuid kraanasid julgesti tõstmas näen kätt
ja lõplik on vanaga hüvastijätt.