Ta seisis siin isade linnas.... Katkend luuletusest

Ta seisis siin isade linnas,
kus oli nii võõras ja võik.
See oli ta isamaa pinnas,
üks isamaast lõigatud lõik.
Käis okastraat tarasid pidi
ja lõukoera soojendas kuut.
„Стой!” peatama tulijaid pidi
kui ängiöös naksatav nuut.
Need tahmunud varemed pehas
ja kaelani hunnikuid täis:
eks välihall ilkuvas lehas
siin looduse seadusel käis.
Kuid varemeil pole ses süüd.
Neis pühades paikades ootus
on varjul ja parema lootus -
üks tuhast tõusmise müüt.
/---/
Õhkheledad surmalinnud,
kel munetis häving ja hääb,
hoovõtukil tuksuvad rivis,
raudsüda neil müriseb sees.
Neil kodu betoonis ja kivis,
ei hukku nad jääs ega vees.
Teosest
lk 76