Surm puhkab vaikselt
vanas suurtükitorus
püssirohukeldri ees
muruväljakul
tüdrukud nühivad ta vastu
oma ümaraid laudjaid
poisid pahvivad ta poole
sinist suitsu
milles pole haisugi
väävlist või salpeetrist
minu luuletuste peale
teeb ta vahel siiski
oma ümmarguse silma lahti
Surm puhkab vaikselt...
Asukoht teoses
lk 1777


