Soovitus oma armsale kallile J

"Saagu valgus!" hüüdis Looja,
Ilmade ja elu tooja.
Valgus sai ja puistas udu,
Lausaks läks suur Looja kudu:
Külvas kasu vaimudel´,
Õnnistusi hingedel´.
Küll oli Eedenis siis ilu,
Päiksepaistet, puude vilu;
Küll seal sigis haljendusi,
Õhk´va õite valgendusi...
Jõed kõik vool´sid eluvett,
Mättad kandsid kärjemett.
Aga pimeduse madu
Hakkas nõudma ilma kadu,
Haudus viha, keetis kurja,
Ajas Looja töö pool-nurja.
Ilm ei jäänud abita -
Päästja pidi ärkama.
"Saagu valgus!" sina hüüdsid,
Püha kohust täita püüdsid.
Kui sa ametisse ast´ sid,
Adra vaimupõldu tõstsid -
Kohe välkus valgustus,
Kohklema lõi pimedus.
Sina hüüdsid - elu ärkas,
Vabaduse võsu tärkas
Kihelkonnas haljendama,
Vaimuvili vikeldama; -
Rahvas teab, kus isamaa,
Vanast´ seisnud Sakala.
Aga pimeduse madu
Võrgutas ka õigeid radu;
Tegi sulle hädaohtu,
Tahtis anda surmarohtu. -
Väsimata võideldes,
Lõhkusid, mis sammu ees.
"Võitle, sõdija, sa vahvast´ !"
Hüütaks` sulle meie rahvast,
Hõigatakse rõõmsalt: "Jõudu!"
Soovitakse lahket sõudu;
Hüütaks` rõõmuhommikul:
"Tänu, vend, me toome sull` !"
Siit su sõbrad Emajõelt
Hüüdvad haljalt Toomemäelt:
"Elagu me kallis Kappi!"
Eesti sugu tõttab appi,
Hõiskab ühes: "Ela sa,
Kapi sugu, otsata!"
Teosest
lk. 148 - 149