„Saagu valgus!“ hüüdis Looja,
Ilmade ja elu tooja.
Valgus sai ja puistas udu,
Lausaks läks suur Looja kudu:
Külvas kasu vaimudel’,
Õnnistusi hingedel’.
Küll oli Eedenis siis ilu,
Päiksepaistet, puude vilu;
Küll seal sigis haljendusi,
Õhk’va õite valgendusi...
Jõed kõik vool’sid eluvett,
Mättad kandsid kärjemett.
Aga pimeduse madu
Hakkas nõudma ilma kadu,
Haudus viha, keetis kurja,
Ajas Looja töö pool-nurja.
Ilm ei jäänud abita –
Päästja pidi ärkama.
„Saagu valgus!“ sina hüüdsid,
Püha kohust täita püüdsid.
Kui sa ametisse ast’sid,
Adra vaimupõldu tõstsid –
Kohe välkus valgustus,
Kohklema lõi pimedus.
Sina hüüdsid – elu ärkas,
Vabaduse võsu tärkas
Kihelkonnas haljendama,
Vaimuvili vikeldama; –
Rahvas teab, kus isamaa,
Vanast’ seisnud Sakala.
Aga pimeduse madu
Võrgutas ka õigeid radu;
Tegi sulle hädaohtu,
Tahtis anda surmarohtu. –
Väsimata võideldes,
Lõhkusid, mis sammu ees.
„Võitle, sõdija, sa vahvast’ !“
Hüütaks’ sulle meie rahvast,
Hõigatakse rõõmsalt: „Jõudu!“
Soovitakse lahket sõudu;
Hüütaks’ rõõmuhommikul:
„Tänu, vend, me toome sull’ !“
Siit su sõbrad Emajõelt
Hüüdvad haljalt Toomemäelt:
„Elagu me kallis Kappi!“
Eesti sugu tõttab appi,
Hõiskab ühes: „Ela sa,
Kapi sugu, otsata!“
Asukoht teoses
lk 148–149
