Rahvuse süda

Mu lemmik oled ja legendigi.
Ta loodust armastan ja ilmet linna,
ta minevikku julget Eesti pinna.
Ei vaidle, tore on ka Tallinngi,

või Narva: asum, meri, looduski,
ka kirju ajalugu, verehinna,
kuid nende karmus jätab külmaks rinna,
ei tungi sisimasse, hingeni

kui olemus, sest võõramaigune.
Kui Tallinnas on pea, Narvas – käsi,
siis Tartus tuksub süda rahvuse.

Ei teda ülistamast laulik väsi.
Kui uinub pea, vaibub käsi ka,
ei puhka iial süda töötaja.