Raeplatsil möllav inimmeri
saab hirmsaks, röögatumaks jõuks
ja voolab hõikja hääle peri
ning pühakoja uksed rõhub,
et raskelt vanguvad portaalid,
täis keevameelset vastuhakku
sääl rüüstab, rüvetab ja lõhub,
klaasmaalingute klirinal
lööb katoliku preestrid pakku,
ja krohvi nirgub sirinal
ja kärisevad pühad maalid.
Jõuk kloostreist varanduse tassib,
muist turul hunnikutes süütab,
muist käkib ja althõlma müütab.
Hulk murrab rikka rahva majja,
kus võõras lauas lakub-prassib
ning abab sinepit ja saia.
On humalane nägus piiga,
kes karsk ja kasin argielus
ja kärbsele ei tee vast liiga.
Sääl kargab lõhkumisemelus
surmhaige tungus vanataat,
kui oleks kirmas või ehk laat.
Eit, kes käis kõtuvärinal
ja kikivarbil pühakojas,
nüüd tatsab omaenda ojas
ja preestrikuuest kärinal
üht pärliornamenti kisub.
Tükk tööd om tettu rahvamerel:
kae Jaani kirik niikui vare
ja Maarja justkui tühi tare.
Umblõõsk on ihus, hammas verel.
Nüüd vastset vahtmist rahvas isub.
Just praegu astub rüüstesõtta
Melchior Hoffmann, kaskasepp,
käevarrel hõbepääga kepp.
Ta nõu ja ettevõte lähem
ei saagi olla rohkem-vähem
kui Toomemägi üle võtta.
Ja oma perrakaetud viisil
ta tulisõnul massi hurmab.
Kamp lapsi ripaskil karniisil,
et ajaloole seista ligi.
Suur inimsõõr on mais ja puis,
rõõm silmades ja ohe suis.
Külm kaksab kõrvu, sõrmi surmab,
kõrv koolnud kuuleb ometigi,
sõrm surnud siiski püssi laeb.
Viis pole hääbund viimses psalmis,
kui sada meest on laskevalmis.
/---/
Toomkiriku man seisab ootes
väepäälik napi salgaga.
Kats usku kohtub Toomemäel,
on vastamisi leeri kats:
väepäälik, aulik, riigiusklik,
noor nägu otsustav ja musklik,
on mehed nagu müür ta käel,
et kaitsta kirikut või surra.
/---/
All-linnas rahvast kutsub kell,
kell kriiskab, närviline, äge,
kell hõigub-värbab lisaväge.
Kes kurt ei ole, kuuleb lokku,
hulk sõjariistu tuleb kokku –
küll hellebardid, turvisärgid,
sõakirved, küljes veremärgid,
ja perakõrd veel ehtne kahur,
küll veidi pruugitud ja roostes.
Siis rahvas, röökiv, pröökav, pahur,
kaob mäkke tulistkuuma joostes.
Toomkirik on nüüd valveta,
paos päälik salga kasinaga.
Hää vastse sõjamasinaga
on priuhti-prauhti uksed sees.
Nüüd raginaga, rasinaga,
nüüd harduseta, palveta
linn tormab, tormab sisse üha,
ei seistu altarigi ees,
vaid ristilöödu palet püha
teeb tsäkiliseks raudots-oda
ja neitsi Maarjat ragub mõõk.
Oh ilus ristimisekoda,
nad väga roojastavad toda,
säält kostab rõõmus irv ja öök!
Ränk kivist ristimiseastja
käib hulgalegi üle jõu,
siis igamehe seinakastja
ürglihtsalt tsurgib püha nõu.
Siis pikuti ja laiuti
kõik kujud lahki raiuti,
ja hukati neil ninad, käed.
Apostlid sügavtõsised,
puust, vasest, kivipõsised,
kõik koolnud.
Kisendavad väed:
„Võlssjumala om katski lüüdü,
är armulavva leib om süüdü,
mes nüit?“
Eks teised hõiska innus:
„Nüit lahutass piiskobilinnus!“
/---/
On kokkulepped poolel teel,
ja Toomel püsib katoliiklus
kolm nappi aastakümmet veel,
kus preester posib ladinat
ja linn ei pane talle süüd sest.
Kuid Maarjas saksa keel on au sees,
ning Jeesust kiita eesti lauses
saab Jaani koguduses nüüdsest.
Eks pärast rüüstemadinat,
mil vaevalt vaibus vaenutants,
saab keeltes seni põlatutes
ka Jumalale jutule
ning Jeesusele jääda meelde.
Võlg sünnib seni võlatutes
ning Jaani kaplan Witte Franz
säeb katekismust eesti keelde.
Asukoht teoses
lk 32–37
