Tuisuõhtu tuhmi tinna
valge talvepäike vajub,
üle hämarduva linna
nukker leinahelin vajub.
Siin ja sääl ju latern vilgub,
mõnes ärklis küünal tilgub,
teisal teener tuled süütab
võõraspeoks, mis kõiki tüütab.
Üks vaid aken püsib tuhmilt –
miks on pime veel see ruum,
kes on nooruk, kes nii juhmilt
vahib välja, nägu kuum
surut vastu ruutu?
Lumes
värelevad tulehelgid,
tänav kihab, naiste jumes
õhetavad külmanelgid,
priiskajat ju ootab valit
vein ja haruldane roog,
koju, seljas katkend palit,
ruttab vaene filoloog,
möödub hilinenud regi,
auto põrab, läbisegi
sagib rõõmsat rahvast. Aga
liikumatult akna taga
seisis nooruk.
Asukoht teoses
lk 180–181
