Piirikivi nutulaul

Säält Rammi õlleköögi päält
On kuulda Ado leinahäält;
Ta leinab oma Liiliat,
Kes kaugel Tartu ranna ra’alt.

Oh, roosikarva Liilia,
Mul hädas appi tule sa!
Mu kallal’ kipub „Sakala“
Ja „Valgus“, „Virulane“ ka.

Ei aita „Postipapa“ taim,
Kus ilmus hea Kaarli vaim.
See Kaarli on üks lollike,
Ta on üks vaene mollike.

Ei tema mind või aidata –
Ta võitleb sukavardaga.
Ma olen püsti häda sees.
Kes aitab mind? Kes on see mees?

Küll Hurdist abi lootsin ma –
Ta ise hädas istub ka.
Mind Jürmann aitas rahaga,
Ei seda öelda tohi ma.

Sest Tarvastus üks raske puu
Lei katki säälu sääreluu.
Sest räägib kohtu protokoll,
Mis tühjaks ei või teha Doll.

Ja Wühner, Keeri mõisa saks,
Ei tema, mees, ka pole paks –
Ta ise, vaene, võla sees,
Et härgi pole adra ees.

Ta „sakstepäeval“ Riias käis,
Kus saalid raki-mehi täis...
Von Oinas ütles: – Aita võiks,
Kui rahvas Ado järel käiks. –

Küll Lipp’ike mind avitas
Ja Kapp’ ike mind toetas, –
Neid aga Seltsist aeti,
Kui jalakanda kõmsite.

Kuld-Põrnik öösel põriseb
Ja Gotli päeva põmiseb –
Nad aga välja irvitud
Ja rahva hulgast ujutud.

Ja kõik see Valga ülikool,
Ei aita tema töö, ei hool!
Oh, Kuke isand, tule sa
Ja aita mind veel rahaga! –

Mind „Vanemuises“ võeti
ja presidendiks säeti
(Sääl mind ka avitas
Ta ise, vaene lombakas.)

Nii hüüdis õhta, hommiku
Küll õhkades: – Ma õnnetu!
Ei aita mind nüüd karussell,
Ei juudi mamsli vändapill! –

Küll trummi lein teatrega –
Neid Peterburgi saatsid;
Säält häbiga neid aeti
Ja „Valguses“ veel noomiti.

Ja kõik see ganze kupatus
Ei olnd muud kui äpardus.
Ei aita nüüd küll keegi mind,
Oh, Liilia, ma hüüan sind!

Oh, tõtta siia, tuvike,
Mu õnnelill ja lilleke!
Mu kaissu, kallis, lange sa!
Siis uinud telki magama.

Siis ujume sääl õnne sees.
Ja siis sest välja kasvab mees,
Kes veel kord ilma hukastab,
Ilma et ristis punastab.

Siis abi tuleb Laiusest
Mu suguvendest mustlastest,
Kes veski tiivad puruks lööb
Ja Balti riigi uueks loob.