Peapesija

Vaikne on Tartu Tähtvere-äär,
majasid aedades harvalt.
Lund aga nii, et vaid vaksa väärt
näha tarade varvad.

Poole võrani noored puud
paistavad üle hange,
kuhu nii säravalt täidlase kuu
rahulik valgustus langeb.

Toomel üks kurinaid kõlistav traav
järjest kaugemalt kajab.
Teel, mis on sügavas lumes kui kraav,
tuttav mind meelitab maja.

Korraga – ukse ta lahti lööb...
Kuhu? See jooks on nii tuttav.
Paljapäi, mantlita vastu ööd –
kuhu ta ometi ruttab?

Kummaski käes helesinine pang,
edasi, eemale tõttab.
Peatub... ja tuiskama hakkab hang –
lund ainult tuldigi võtma...

Kähku ja kärmesti kumbki pang
oli nii kuhjaga täis, et
vaevalt veel pihku tal hakkas sang –
täis ka kõik hõlmad ja käised.

Jooksis – ja ukse ta kinni lõi
sama hooga ja äkki.
...Mõtle, pea’ks kevadki tulla nüüd või –
muist, näe, lund juba läkski.