On Saksa värat siruli,
ja Vene värat viruli,
Jakobi värat vääratud
ning Andrease ammuli.
Küll käpili, küll sammuli
võib käia üle vallide,
alt müüre suitsuhallide.
On sõjakahjud määratud,
muist kirikuid on rusudes,
veel püsti veider sammastik
raudnõgestes ja pusudes
kui surnud lohe hammastik.
/---/
Linn roojane. Nüüd ära tast!
Kõik minema, kel tera taipu!
Ja pageb viimses ihurammus
küll patukott, küll püha veli,
kes joosuga, kes nõdras sammus,
kes köötsakil, kes nühakeli.
Teed palistab hulk katkulaipu,
hing mõnedel just pääsnud suist,
on vaglatatud juba muist.
Surm luusib niikui jälgipeni,
surm luusib lämmaid jälgi seni,
kui välja vaagutud tol hing.
Oh kaarnatele õnnekuid!
Ronk vaklu nopib korjusest
ja venib imal raipeving.
Maa täis on õndsaid õnnetuid,
kes nõnda pääsnud orjusest.
Jälk rahu penikoormaid püsib,
ei kuule kuskilt inimhäält.
/---/
Keeb veri värske rohkeis latsis,
nad sündimise tasuvad,
taas voolab sugu üle maa,
saab küntud söötis kõlvikud,
nurm leparähast puhastatud
ja pusust Toome nõlvikud.
Pea kivilinnaks kasuvad
kõik majaplatsid tuhastatud,
siis Lüübekist ja Saksamaalt,
Polotskist, Malmöst, Maksamaalt,
taas valitsejad asuvad,
ning kõik on kombes, hää ja vakka.
Asukoht teoses
lk 64–67
