Noored partisanid. Katkend poeemist. Heitlikud on Tartu päevad...

Heitlikud on Tartu päevad, –
löögivalmis võõras vasar
juba liigutamas end.
Emajõe kaldal käivad
lätlane ja vene kasak,
kõrval hiina siidivend.
/---/
Nurgal punetavad käsud,
vaim on kõigest juba nüri:
vaatad korra, käega lööd.
– Pagan võtaks seda mäsu!
Aga kust see võigas mürin?
Kõmises ju läbi öö...
– To-oh, sööks sind pime susi:
punavägi harjutusi
linna taga hoolsalt teeb!
Kehitudes tõusvad õlad:
– Liiga ägedalt see kõlab,
kulla-kallis naabrimees.
Linn lööb kihisema varsti,
käivad salgad kiirel marsil –
– Hei, käi kõrvale, buržui!...
Miski rebeneb ja katkeb,
kõmin kerkib taevalakke,
lendu löövad ehmund tuid.

Äkki ootamatu vurin
mürtsutades Kroonuaeda
langeb, nii et tuiskab hang.
Raskelt tige kuuliurin
õhku lõikab nagu saega, –
– Saatan, see on äraand...

Vastne sumak. Tänav kilkab.
Siin- ja säälpool silda
algab kabuhirmus jooks.
Kõik on teadmatu ning sünge.
Tänav ümber
piiratakse neljalt poolt.
Vingub, ulub Toomemägi.
Vene vägi
kaotab pää:
Viskab rakmed. Jookseb, kaksab,
sööstab regedel ja ratsa
mööda linna äärt.

Raudteel reas soomusrongid
löövad suitsu,
löövad tuld.
Linna sihist vastu songib,
lendleb-tuiskab
mürsu-ulg.
Laulab püssikuulirahe.
Mõru ahel
jookseb jõel.
Raks ja palge, raks ja palge, –
iga samm viib ligemale.
Õhk on auke täis kui sõel.