Kümme aastat tagasi sa kirjutasid:
„Suvel on nii nagu vanasti oli.“
Viisteist aastat tagasi oligi.
Käes, mõlemas käes oli alles veel vanasti,
nõgesed lõhnasid leitsakus.
Ja teisiti kõneldi, teisiti maitses paber ja öö.
Ja internetis või -naadis, kõrvaltänavas
elasid oma kollast kahjulikku elu
hiidsisalikud ja -sõnajalad, sõnad.
Ja noor jumal, jumal kui kaunis ta oli,
käis koos sinuga lastekunstikoolis
ja joonistas, ta joonistas võlusalt
nagu noor jumal.
Ja nuttis üle andetu akvarelli,
kui taustal, Tähetorni õiepurus jalamil
mässajaid hukati.
Neetud. Sa olid seal, sa olid seal,
ja ütled oma pööratud pilgul,
et ei mäleta sellist päeva,
et sellist linna, maad ja suve pole olnudki.
Aga kümme aastat tagasi sa kirjutasid:
„Suvel on nii nagu vanasti oli.“
Asukoht teoses
lk 31
