Nimi, nimi!

Tartu poest mööda minnes ja kuival asfaldil ennast hästi tundes. Tundes end hästi lumega, pimedas, tuisus, märjas ja lörtsises linnas, saapad vett läbi laskmas, astun ikka su jälgedes, millest arvasin, et need ei ole nähtavad.
/---/
Juba jaanuari alguses tulid majja, Tartut kattis hallide pilvedega taevas, päike ei väljunud pilve alt enne jaanuari teist nädalat. Seiklesime aastaalguse Tartus. Näitasid mulle igasuguseid maju ja kohti, kõik oli muretu, liiga külm, uskumatu ja hästi-hästi kerge, kergeltvõetav, seiklusena tõlgendatav. Suhtusin sinusse nagu oma Tartu-seiklusesse ja sina minusse nagu tartlane ikka suhtub oma Tallinna sajandilõpu öömajasse.

Tallinnal me seekord ei peatu. Teema on ammune teekond, olemine Tartus, mida läbin praegu, 19 aastat hiljem. Mul ei ole enam kunagi jalad märjad ja mu saapad maksavad rohkem kui sinu tolleaegne kuupalk.
Teosest
lk 68–69