Nagu sinu silmad

Kuu nagu
kuldne pross on taeva rinnal
ning ehatähtki nõrgalt loitma lööb.
Veel kuulda kaugeid hääli valges öös,
siis juba vaikus tiibu laotab linnal.

Ma Toomel pargis üksi kõnnin nüüd,
sind kas või kujutluses püüan leida.
Näo õnne ootel sirelisse peidan,
suu surun vastu õite lumerüüd...

Õrn helves tasa oksalt maani laugleb,
ta ootas sind, kuid sina oled kaugel.
Koos liialt ränk meil üksinduse piin.

Öö laotab maha oma kangad hallid.
Ah, need on nagu sinu silmad kallid,
mis alles eile naeratasid siin...