Märtsikuine ekspromt

Ennäe, toda lapsikut päikest,
kes tänavu õieli kaelaga
kikivarvul õngitseb vaadata
üle Toomemäe veeru,
kui maailm on hüübind uttu
ja taevas üleni sompus,
ning linn kui nukruse tomp!

Pilvist piserdab piisku,
end südameist nõrutab sappi,
kuhu mure oma musta mapi
löönd varna raudse naelaga.
Ent kevad tulevat siiski,
sest enam kui iga aasta
meil rentslin muliseb saasta.

Öö on tähtitu, kuutu.
Kui kino ja restoraan suleb
reklaamide eredad tuled,
kus ahv krimpsutab põske,
võlub reitega diiva,
siis kummub ta üle linna
kui tohutu kõrge ja rõske
pilkast haigutav kabel.