Pappkaas hurtsiku aknaaugus
varjutas vähest valgust.
Metsatagune sinikaugus
oli su ulmade algus.
Unistus tuultesse ekslema tõukas,
eemale karjakellade kajast,
suitsunud laest ja päevi näind lõukast.
Üle kasvasid oma ajast,
rahutu laulik! Emajõe-äärse
linnaaguli madalas toas
sündis su vaimulaps imetlusväärse
loomisrõõmu ja valu joas.
Jõgi, see venis ja venis ja mustas.
Vimma vajus su turi,
ei sinu töö näinud trükimusta,
lootuski tilkhaaval suri.
Asukoht teoses
lk 77–78
lk 36
