Meie ninade alt möödusid vagunid –
masinaosad, nafta, palgid –
pööraselt majanduslikud, syrrealistlikult suured
ja tuleohtlikud,
sõitsid nad oma loksuval sammul
yle myntidest, mis rööpaile panime –
kahekymnesendisest sai õhuke jonksuga latakas
kroonist läikiv leheke –
umbes nii
käib alla raha,
veetakse laiali vabadust,
aga meie
valisime endale teise, omase aja,
loojangu liiprilummuses,
kesk syttivaid tulesid
kõndisime tagurpidi piki rööpaid,
kõikusime neil, tehes kõnemeeste
suuri žeste enne kukkumist,
sidusime lossiplatvormi otsa
kanged punased kingad.
Asukoht teoses
lk-d nr-ta
