Ma hoian

Detsembriõhtu Pälsonisse tulen
see koridor mu jalgest röövib jõu
su ukse väga vaikselt taga sulen
ja lävele jään nõutult seisma kui...

seesama õhtu või ka mõni teine
niisama hämar kohevlumine
irooniliselt nagu Heinrich Heine
käin kingin värsse tütarlastele

kuid sulle mitte ühtki iial rida
sest kõik mu read on sinu omad vaid
vaid sulle öelda ma ei või ju mida
ma alles igal teisel öelda sain

su jalge ette loobin ainult mõna
ja lõõpimist ja kommipabereid
kuid südames ma hoian ühte sõna
just nagu võilill oma ebemeid

ma hoian pudenemist kardan kadu
ma kardan ise kohutavalt kuid
sind valusasti riivanlumesadu
ja väga palju härmatanud puid

su lapsepilk mind saadab helbetuisus
su nägu üha kaugenevat näib
ja mina oma rumaluses kiusus
pool ööd veel Tartu tänavatel käin

Teosest
lk 76–77