Detsembriõhtu Pälsonisse tulen
see koridor mu jalgest röövib jõu
su ukse väga vaikselt taga sulen
ja lävele jään nõutult seisma kui...
seesama õhtu või ka mõni teine
niisama hämar kohevlumine
irooniliselt nagu Heinrich Heine
käin kingin värsse tütarlastele
kuid sulle mitte ühtki iial rida
sest kõik mu read on sinu omad vaid
vaid sulle öelda ma ei või ju mida
ma alles igal teisel öelda sain
su jalge ette loobin ainult mõna
ja lõõpimist ja kommipabereid
kuid südames ma hoian ühte sõna
just nagu võilill oma ebemeid
ma hoian pudenemist kardan kadu
ma kardan ise kohutavalt kuid
sind valusasti riivan lumesadu
ja väga palju härmatanud puid
su lapsepilk mind saadab helbetuisus
su nägu üha kaugenevat näib
ja mina oma rumaluses kiusus
pool ööd veel Tartu tänavatel käin
