Linn on öiti pimendatud nagu suure
sõja ajal Klaasid niiskelt läigatavad
kui ma möödun hetkeks loovutanud enda
kalgi pinna puudutuses Kardin riivab
minu silme ääri nagu käsi mis on lohu-
tusest loobunud Sammu rütm on ajakaja
kestvus meetrites See kes öö sees nõnda
vabalt Tartu südatalvest hardub hommikuks
on unustatud nagu hulkuv mardus
Vaatad koidu punetavaid sinisilmi ega tea-
gi kes su päeva helerõõmsaks värvis