Jäi Pärnu kitsaks papa Jannsenile,
uus tööpõld Tartus tundus lai ja kõrge.
Sai käima oma Eesti Postimehe,
ent teine käsi tundus jääma priiks.
Ka tütar Lydia ning tublid pojad
täis olid hakkamist ja ettevõtmist,
et miskit korda saata Eesti hüveks.
On juba Pärnus Postipapal käinud
kihk eesti lauluseltsi hakatada,
ei suutnud aga müürist läbi murda.
Ehk Tartus rohkem kaasavõitlejaid?
/---/
Nüüd sage Postipapa külaline
on Tartu väikekaupmees Madisson,
toob järjest kaasa oma sõpruskonda.
Kord jaanipäeval on neid mitmeid koos:
üks turukaupleja, kolm aednikku,
poeselle ja voorimees, kokk, majahoidja,
kaks tislerit ja maaler, müürsepp, kutsar –
see kogu seltskond. Tipuks papa Jannsen.
Teeb Jannsen avalikuks oma plaanid.
Kõik püsti tõusevad kui tiivust kantud
ja kiitust laulavad Jehoovale.
Neist saavad Seltsi asutajaliikmed.
/---/
Võib arvata, see nimi – Vanemuine –
saab pahaks pandud ülevamal pool.
Mis kostaksime vaenajate vastu?
/---/
Selts kasvas liikmetelt ja liikmemaksult
ning rendiruume tuli vahetada
nüüd alatihti. Paigast teise minek
reklaamiks muutus. Lipud lehvisid,
rongkäigus mindi, kirjud laternad
kah olid kaasas, eesti laulu löödi
ja rahvas hämmastusest juubeldades
sai kuulda: „Isamaa, mu õnn ja rõõm!“
/---/
Nii veeres elu igapäevarütmil,
käis rahvas Seltsis lehte lugemas
või laenas raamatuid või puhus juttu
ning varmalt mängiti kas veeremängu
või tamkat, doominot, kuid õlle pääle.
Kui kaotaja ei täinud välja teha
laudkonnale, siis sellest sigis tüli
või kaklus koguni, kus lauanõusid
läks pihuks-puruks nagu munakoori.
Eestseisus pidi pooli lepitama
või sõgesiku Seltsist välja heitma –
vaekausil seisis Seltsi kestmine.
/---/
Ja Maarjamõisas,
kus Valge Hobu trahter, tehti sara,
küll kütmata, kuid see-eest avar üpris.
Nii sündis kuulus teatrihoone Novum.
/---/
Ilm jumalik. Ja vaimustatud rahvas
kolm päeva mööda pidupaikasid
käib laulvas rongis. Kitsad uulitsad
täis kirjut voolu kaldast kaldasse.
/---/
Ressursi aias kümme tuhat seisab
õhkvaikselt, õla vastas võõras õlg,
et kuulda on nii vihmasibinat
kui noorukese Hurda hõiskehäält.
/---/
Uus Jaama kodu võlub publikumi.
Laes ripub kolmeharuline lamp
ja kõnepuldi kohal tähtsad pildid:
käel vasakul üks keiser, keskel teine,
käel paremal veel kolmas keisripale.
Nad rõõmsalt silmitsevad Merkelit,
kes pimedamas nurgas ripub üksi –
et mida said sa rahvavalgustusest!
Ent einelauas lambakasukad
on õlleklaasi ümber jutuhoos
ja saalis peenem publik mõdu maitseb
ning pruugib usinasti saksa keelt,
ehk see küll Seltsi kodukorras keeldud,
ent kadak nõnda end gebildet tunneb.
/---/
Mis teha nüüd, kõik piletid on müüdud,
tund aega enne polnud enam ühtki,
kuid Jaama uulits täis on platsinõudjaid.
/---/
Ja üheainsa aastanumbri sees
kolm korda etendati „Onupoega“,
teist sama palju nähti „Kosjakaski“.
Eks eestlane sai teatrist maigu suhu.
/---/
Hääks näiteks
üks piduõhtu Vanemuise Seltsis,
kus austatud Veske mälestust
ta kuuekümnendamal sünnipäeval.
Pean sedastama: Seltsi esimees,
koolmeister ühtlasi, too tuntud Kima
eestvõtja olnud. Rahvast palju koos.
Redaktor Tõnisson, ka Hermann, Reinik
sääl sõna võtsid. Kantslist loeti
noid Veske laule. Keegi koolipoiss
Friedebert Mihkelson on teinud oodi
ja kandis ette Veske kiitmiseks.
/---/
Toob aastasaja algus õnnetuse.
Sääl, Tartu ääremaal lööb verev kukk
rusktiivad üle Vanemuise kodu,
et lendab kärsahais ja tulituhk.
Koit lõõskab nagu viimsepäevaeha.
Kõik siblivad ja sakerdavad ringi,
kes tassib mööblit, kustutuseveest
mis rikutud, kes püüab päästa noote,
kes joogitagavara puhvetist.
/---/
Jaan Tõnisson on aset Werneris,
kus seni pesitsenud saksa daamid,
nüüd aga korjanduslehtedega
käib sisse-välja eesti talumees,
koolmeister, tudeng, väikeettevõtja
või vallaametnik või pereema.
/---/
Saab valmis Vanemuine. Väikses saalis
koos istub Eesti Kirjanduse Selts
ja üliõpilaste seltsi hoones
on lahti näitus eesti kunstitöödest.
Ning toimub eesti helitööde kontsert.
Kõik esmakordsed eesti vaimulapsed.
/---/
Kolm kriisi hukutaksid Vanemuise –
juhtkonnakriis on juba täies vinnas,
pealtvaatajate kriis on tugevnemas,
ei lubada saa näitlejatekriisi.
Ants Simm on valmis teatrit juhtima
teed mööda, mida näidanud Karl Menning.
/---/
Suur sõda näitlejaid viib rindele
ja teatri hoones tuhat soldatit
on aset mõnda aega, nende järel
end sisse seavad tagavaraväed,
seejärel sõjameeste laatsaret.
Kõik ülaruumid tuleb lukus hoida
ja aiavärav nõndasamuti,
ei saa ka ise maja kasutada.
Siin-seal mõnd proovipaika, lava leidub,
kus poole jõuga püsida.
/---/
Kaks kolmandikku lahkub selle peale,
et alus panna Draamateatrile.
/---/
Lõpp Draamateatriga on Tallinnas.
Trupp tuleb tükkis vallasvaraga
taas Taaralinna. Näitejõud on suur
ja arvestatav.
/---/
Vaid ülikoolilinn on nüüdne Tartu,
kus tudeng kehvapoolselt elutseb
ja õpetatud mehed teevad teadust
hiirvaikselt, teised linnakodanikud
peost suhu elavad.
Kord oli aeg,
kui ise käisin Vanemuise tõusmist
päev-päevalt vaatamas, et mitu kivi
on juurde pandud, rinnus vaimustus,
et seda suutnud meie, eestlased!
Kas uusim Vanemuine toonast kordab?
/---/
Suur Vanemuise teater minevikus,
kuid olevikus kahetsusväärne –
küll tempel on, ent pole kogudust.
Kõik süü on aetud templi seintele.
Linn õhtul surmavaikne. Pole minna
siin kuhugi, sest kõikjal igavus,
kuid teatrimajas vist veel igavam.
Seal templis askeldavad preestrid ringi,
ent elav jumal puudub. Mis nüüd uut –
saab vana hoone külge uue muhu,
pool mäge linnast ära välja veeti,
suur kvartal täis on kahte lobudikku,
mis stiililt tülis.
/---/
Kõik seltsid suleti, ka Vanemuine.
Teater riigistati. Kamandama
sääl hakkab vastne väejuht Kaarel Ird.
Nii vaikib vapper kanneldaja.
Veel üksipäini Seltsi segakoor
jääb hoidma Eesti järjepidevust.
Asukoht teoses
lk 35–95
