Laul maast, mida nimetan omaks. Katkend luuletusest

4.

Silikaatkuubikuile toetub tald.
Tartu on nähtaval all
roheliste tänavate labürint.
Taevas roomavaid pilvelahmakaid
pilkavad kraanade pikad kaelad.

Uuel neljakordseks sirguval majal
mustavad tühjalt
aknaaukude sügavad silmad.
Majamüraka ümber
mördikorpades tellinguil
askeldavad ehitajad.

Naabermaja räästa all
sisiseb seinale
ookri ja lubja sinakas segu,
pestes puhtaks ja värvides värskeks
vana maja kurbi külgi.
Lubjalaiguline muhelev maaler
kiikab kiiskavat, siledat seina.

Tore on olla siin
pea kohal taevas,
jalge all pooleli maja
ja tunda, et sinagi oled
ehitaja!

Asukoht teoses
lk 31–32