Lapsepõlve kodulinn Tartu

Märkamatu, lagunenud, hall, kõdubeež,
värvihirmud, isikupära hukk.
Justkui tolmulapiga kaetud,
majad, inimesed, tänavad.
Allapidi suunurkadega näod,
kiitusega kitsid,
aga muidu vinged vingujad.
Kopitanud juttude kade maitse.
Üks poiss pani protestiks pähe
sädeleva kohvikannu soojendaja
ega teind teist nägugi,
käis rahulikult poest toitu ostmas
ja ajas muidu asju.
Üsna kosutav oli vaadata
näe – siiamaani on meeles.
Suur igatsus oli lihtsalt niisama
lahkete pilkude järele
naeratuste järele.
Usaldage ometi rõõmu,
kirevaid päevi nagu papagoi sünnipäev.
Laske avatud aknaisse
värske õhk,
pühkige ämblikuvõrgud kardinaist.
Vahetage plaati, see lugu on
juba aastakümneid
ühe koha peale
seisma jäänud.