Kui Oskar Luts
poleks kohe pärast Stalinit
hinge heitnud
oleks ta TV pulti näppides
ennast surnuks ehmatanud
nähes Los Angeleses
korraga nii palju kaineid
mehi ja naisi ühes ruumis
Oscarit ihalemas
Enne oleks ta oma
paljast pealage kratsides küsinud
kes kurat teab
millal Ameerikas kuiv seadus
ometi ära muudetakse
kainelt lähevad inimesed
ju päris hulluks