Kui muusaga vabrikus käisime

Kord mul hakkas kahju
oma laisast Muusast:
konutas kušetil,
nii et valu puusas.
Igas tõmbetuules
lõdisema hakkas,
elu uuris ainult
avamata aknast.
„Muusa!”
hüüdsin talle.
„Kust see elukartus?
Läki külastame
mõnda käitist Tartus!”
Välja tuli Muusa
kabinetikarbist.
Meile avas uksed
alumiinivabrik.
Muusa käed lõi kokku,
imestas, kui suur see.
Vaatas, kuidas tehti
kastruleid ja kruuse.
Vaatas üksisilmi,
meistri juurde astus,
ütles:
„Täiskuud taevas
meenutab see kastrul.”
Meister muigas,
vastas:
„Kuu on taevakeha.
Meie võime maa peal
parematki teha.”
Muusa mõttes kastrul.
kordas: „Uhke asi!”
Nõnda valutsehhi
neiu talutasin.
Väikse ahju suu ees
kuumas kumas seistes
nagu muiste õnne
kulpe
valas meister.
Muusa vaatas kulpe,
ühe mulle tõi siis,
ütles:
„Meenutavad
sõnajalaõisi.”
Lihvijatest keegi
selle peale ütles:
„Nemad – neiud – on siis
murueide tütred.”
Punastas mu näitsik.
kuid end kogus ruttu,
küsis:
„Miks ei sobi
töömees muinasjuttu?
Nagu kuri sarvik
kulda ta ei peida.
Tema tehtud õisi
igaüks võib leida.
Ta on valges ruumis,
mitte mustas põrgus.”
Ja näis:
tsehh sai juurde
avarust ja kõrgust.
Minu Muusa aga
palus kopa meistrilt,
naeratas
ja mulle
ulja pilgu heitis.
Peagi hallis vormis –
otse imeasi –
hõbedased värsid
kuumalt helendasid.
Nendes ülistati
kuldseid meistrikäsi,
mida kõikjal vaja,
mis ei naljalt väsi.
Teosest
lk 206–208