1
Nutta tahaksin su varemete juures,
sinu tuhka, Tartu, maha heidaksin,
jällenägemise valusas ja suures
rõõmus pea su haavadesse peidaksin.
Viibin otse nagu uimastuses mingis
ega oska enam leida kuskilt eest
selles laastatud ja põletatud ringis
ühtki endist sõpra ega seltsimeest.
Tahaks vaikses leinas hetkeks heita põrmu,
kuulatada, kuidas tõuseb pimedast
kõik siin läbielatu ja kostab kõrvu
surmasaadetute sünge jala-ast.
Tunda, kuidas võitluses, mis ränk ja äge,
linna vabastasid sangarlikud väed,
kelle jõud võiks paigast tõsta kas või mäge,
ja siis jälle põrmust tõsta oma käed,
ja need jälle rõõmsalt tööle külge panna,
teades, et ei ole mingit tõket ees,
millest töö ja teoga üle meid ei kanna
koduarmastuse visa jõud me sees.
2
Tulin tagasi – ei olnud leida
kodu: nagu tühi Väike-Kaar,
ja mu teele enam nüüd ei heida
valgust laste särav silmepaar.
Mille eest on parim osa antud
oma noorusest ja mehe-east,
see on nagu lehed tuulde kantud,
nagu oksad, murtud okste seast.
Aga elu võtab ikka minna
oma võitlevat ja töökat teed.
Üle purustatud maa ja linna
pole kustunud kõik koduleed.
Ja kui minu silmad enam selgelt
tulevikku vaadata ei saa,
seda tean, et tõuseb jälle helgelt
varemetest üles, Eestimaa.
