Kevadelugu

Oh, tänavaid, tänavaid neid,
vihmast läiklevaid, kevadiseid!
Sõber, võtame ühes üx vein,
sülga renclisse valu ja lein!

Läbi toomede toreda saju,
kostmas kakqde sõbralik hõik.
Toomel murule pikali vajun:
on vaid meie ja maailm ja kõik.

Öö armastab ahnelt ja palju
meie laulude viisisid juua,
meie häbitult riivatuid nalju
sõber, vein, aitab esile tuua.

Ja me liigume tänavail neil,
mööda majade uinuvaist silmist –
keset hulluvat kevadööd meil
on tunne qi prancuse filmist.

Oh, tänavaid, tänavaid neid,
vihmast läiklevaid, kevadiseid!
Sõber, võtame ühes üx vein,
sülga renclisse valu ja lein!

Teosest