Katke Emajõe eleegiast

Voola aeglaselt, Emajõgi!
Jäägu nähtamatuks su rahutu ränd!
Peatu teel õhtusse, Peipsi poole!

Talveõhtuses hallsinkjas sumus
ebatõeline linn. Ebatõeline,
varivõõras ka Kristjan Jaak,
seismas võõral kivil,
käes tüüakas rännutokk,
peas Pindaros ja Anakreon,
kaukas varased värsid:
„Kas siis selle maa keel…?“

Peatu, Emajõgi! Hic impetus flumen!
Miski ent ei peatu. Panta rhei.
Mine, silmad pimedad vahtimisest
kirjatähtede vahelt avanevasse
kitsasse pilusse: Tõde!

Õhtutund rullib kokku pilvepurjed,
päikse lohutavad kiired veel puudutavad
koralle Emajões
välgusähvatust allikal…

Toomemäel kõnnib muusa,
hoides kõrgel lampi,
täpselt nagu eile…

Raudsel teel ent trambib
julmalt raske rautatud võõras saabas,
kõik tuled all linnas on kustunud.
Tunasel purustatud Kivisillal,
juuksed uduvalged, lehvitab tuul
lahkuvale praamile järele
hingedetolmuga üle Styxi.

Vangub läbi tühjaks jäänud linna
üksik, ürghall, kivisambalt vabanenu.
Siis äkki ühes vanas tuttavas kõrtsis
(Du Nordis, Segerlinis, Sinimandrias?)
peatub viimaks hiline öörändur,
viskab varna oma musta vammuse,
istub arbujate lauda, sõprade seltsi:
„Alles Grosse, Schöne muss bestehen,
Welten mögen fallen und vergehen.“
(Las maailmad langeda ja surra,
ilu ega suurust surm ei murra.)

Ööl vastu kauget hommikut, mil
„surm raskel käel taob süsimusta rauda“,
tõuseb väisur sõprade lauast:
„Menschheit, leb’ wohl! Ich hab’ den
Sieg errungen!
Dann spricht man einst von mir:
Er ist gewesen!

In eurer Brust lebt dann in heil’gen
Flammen,
Ihr wen’gen Freunde, was ich kühn
gesungen!“
(Ilm hüvasti! Mu tee on võitja tee.
Ka minust öeldakse ju kord: ta oli!
Te hinges, harvad sõbrad, loitku see,
mis püha julgust täis, mul lauluks valat!)

Talvehommiku kollakas udus
ebatõeline linn. Oma kivist soklil ent
raudtõeline Kristjan Jaak.
Asukoht teoses